Tore pruudieas tütarlaps meitel siin vängema soovituse klaviatuurist välja kolkinud.
Niisiis räägime tulust ja kauplemisest.
Et üleüldse mingeid kindaid tegema hakata, võiks olla mingidki vardad. Kuna kuduja pretensioonikas olla ei tohiks ja et kinda omahinda ikka alla viia ning tootmist efffffffektiivsemas teha, lõikab enesest lugupidav kindakuduja enesele mõnest riigivõsast vastava läbimõõduga pulgakesed.
Kuna oksi ja oksakesi võib tasuta korjata, jätame siinkohal varraste hinna kinnaste sisse arvutamata.
Igasugune korralik töövahend on eralõbu.
Lõnga peab vist ikkagi poest ostma, sest isegi kui kuskil on mingi lammas veel karjamaal, siis tema juurde jõudmine ja seljast villa kindajagu lõngaks motiveerimine võib aja- ja vahendihankimisekulu tõttu osutuda pisut tülikaks.
Pood!
Kuna paki koju kätte toimetamisel meite riigis kaubelda ei saa, Eesti Post vist ei taha ka tulu teenida, tuleb hankida pilet Suurhalli juurde ja tagasi, sest mulle lähim lõngapood Liann on just sealkandis. Pikem sõit ning mööda poode tuuseldamine võib osutuda tulukahandavaks, sest ka omavalitsusega ei anna bussipiletihindade üle kaubelda.
Tunni ajaga käib ära küll. Miinimumtunnitasu meite riigikeses on 1,73 uut rubla.
Ühistransport kah ja 2*0,8= 1,6 euri lisaks nagu nipsti läinud.
Me võime muidugi oletada, et ma olen kaamel või vähemalt loll ja hobune, kelle jaoks meie riigis ju töö mõeldud ongi, siis ma toon näiteks 100 kindapaari jagu ehk 10 kg lõnga ära.
Transpordikulu 0,016 nagu nipsti. Ja ajakulu nagu polekski – alla minuti kindapaari kohta hinnaga 0,0173 euri.
Nüüd siis ostame lõnga.
Kuna Lianni kodulehel ei ole Eesti päritolu Aade lõnga väljas, aga ma tean, et seda on tolles poes müüdud ja kilo maksab laias laastus 25 eurot ning kaubelda ei saa ka 10 kilo juures, siis võtame need asjaolukesed praegu arvesse.
Kinnastele läheb ligikaudu 100 g , seega Kai Simsoni nimeliste kinnaste lõnga peale kulutame meiekesed 2,5 eurot.
Et toa soojakskütmise peale mitte liigselt raisata, sest ka energiamüügimonopolid pole eriti kauplemisaltid ja ikka optimeerida ja optimeerida, siis tuleb kududa õues. Praegu on küll küllalt krõbe, aga kästööline ei tohi enese tervise vastu nii nõudlik nüüd ka olla. Mõelgu sellest suurest tulust, mida ta järgmisel laadal enesele välja kaupleb!
Veel enne kudumist oleme seega 6 lubatud eurost juba 2,53 eurot tuuri pannud. Jääb 3,47 euri ehk /1,73 siis ligikaudu 2 tunniga peakski kindapaari valmis saama, et kuu lõpuks oleks miinimumpalk, mida teenides ei ole ühelgi inimesel perele võimalik iga päev tervislikku söögikraami ette tõsta, nagu maast leitud!
Oot, aga sotsmaks? Teab keegi kedagi , kes teab kedagi käsitöölist, kes jaksab riigiga kaubelda?
Mardilaada platsimaks? Oli seal kauplemisruumi?
Kokku teevad need tubli miinimumpalga lisaks, seega tuleks vähe käbedamini kindapaar valmis kududa, noh nii tunnikesega või kiiremini. Nagu masin. Et laadal ikka tulutoovat hinnakauplemisruumi ka oleks.
P.S. Väidetavalt oskab Kai Simson kududa. Ilmselt on tal rohkem kui põhiharidus, seega võiks ta osata arvutada. Eeldatavasti saab ta klaviatuuritagumise eest ka palka.
Ma arvan, et Eesti Ajalehed AS võiks tulu tahtmise korral pisut selle tädi palganumbri üle kaubelda.
Kuna lihtsama kindapaari koob kiirem kuduja tööpäevaga ja sellele ajakirjanikule tundub normaalne 8 tunni eest saada palka 6 eurot miinus materjal, siis võiks ju küll tekkida küsimus, et kas parem see kui mitte midagi. Kai Simson on ilmselt nõus rõõmuga kauplema selles osas kui palju töötegemisele peale maksta, kuid enamus käsitöölisi aga elatubki oma tööst ning neil ei pruugi olla tasuvat töökohta, kus teenida see pealemakstav summa. Suurem osa peab lisaks veel ise sotsiaalmaksu maksma, seda ei ole teinud riik/tööandja juba nende eest nagu külaseltsi vanaemade/palgaliste ajakirjanike puhul.
Kas ajakirjanikul saab tõesti olla nii väike silmaring ?
EDIT: Vaatamata laiale vastukajale ning puust ja punaseks selgitustele, kirjutab Kai Simson kommentaariumis ( 81+): “—-miks ma otsisin 6-euroseid kindaid. Otsisin seetõttu, et olin seotud kindla limiidiga palju võin neile kinnastele kulutada. Ma pole kordagi väitnud, et soovisin osta 18 euroseid kindaid selle raha eest või nagu kõik arvavad, et tahtsin kirikindaid selle raha eest. Ei tahtnud. Mina soovisin leida selles summas kindaid (täpsustan, et kolm paari) olenemata sellest, kas need on käsitsi või masinkootud. Ja õnneks tänu ühele entusiastlikule müüjale ma need ka sain.”
Punaselt ja puust veelkord – Ja õnneks tänu ühele entusiastlikule müüjale ma need ka sain.
Ja mina, lollike, olen alati imestanud, kuidas ometigi saab toimida varastatud asjade turg!
Haridus ja õppimisvõime on üle hinnatud. Väga tugevalt.
Väga hästi öeldud. Mainimata jäi, kas siis iga nädal tahetakse süüa saada?
Väga hea kirjatükk! Välja jäi sealt veel elekter valgustuseks, peale sooja
Pimedal ajal vist peeruvalgel päris ei koo 
Aga jah, inimesed võiks ärgata ja õppida ometi väärtustama käsitööd kui tööd ja elatusallikat, mis ei peaks kaugelt olema nii alamaksustatud, kui ta on.
irw!
oi sa kirjutad hästi!
muuseas, kütte ja valgustuse võid kuludest maha tõmmata: istud sinnasamasse Roccasse maha ja lased varrastel käia. Rocca on kaua lahti ka, jõuad ehk selle ajaga kindapaari valmis kududa.
ja Rocca on suur, kui hakkavadki kudujatele “Mustikat” tegema, jalutad keskuse teise otsa ja kood edasi.
üldse, oskaja mutt koob kõndides ka!
võid veel postiljoni ametit kõrvalt pidada.
Mulle hakkab ikka tunduma, et jõuame selle kena kohakeseni, kus tuleb küsida kuidas küll siis keegi ikkagi sai 6 eur per kirikindapaar seal laadal müüa.
Kas külaseltsi memm ei elaks soojas (ok, leiges) toas ja tal poleks leiba lauale panna kui ta käsitööd ei teeks?
Kas erivajadustega inimene, kes elab hooldusasutuses ei saaks enam arstile kui ta sokke ei kooks?
Neil, kes 6 euroga tööpäevajagu töötunde ja materjali maha saavad müüa, on mingigi katus ja käärukene leiba laual ka ilma kindaid kudumata! Ajaviiteks käsitööd tehes võiks see katus natuke vettpidavam ja kääruke veidike paksem tulla, kuid kodutuks ja söömata need inimesed ei jää, sest neil on mingigi sissetulek sõltumata kootud kinnaste arvust.
Täistööeas käsitööline leiab end aga üsna kiiresti lageda taeva alt kui töö eest tasu küsida unustab, sest teda ei toeta riik läbi pensionisüsteemi, vaid nõuab iga tehtud liigutuse eest korralikult makse, et neile 6 euroste kinnaste müüjatele mingigi igakuine sissetulek garanteerida.
Klassikalises ärimaailmas nimetataks sellist alla omahinna müümist muidugi dumpinguks, aga Hiina päritolu asjadest üleküllastunud inimesena ei pruugita/ei tahetagi vaevuda süvenema kes kus ja kui palju siis ikkagi TULU teenib.
Kas selle TULU peaks käsitööline muul viisil teenima? Käed käivad, aga näe, jalgevahe suisa kasutult seisab?
Või peaks väidetava TULU võtma oma pere arvelt ning kolima veel kaugemale veel väiksemasse ja külmemasse tuppa makaronide asemel muru närima?
Või õpetab nutikas ajakirjanik järgmises arvamusartiklis miinimumpalgalise käsitöölise ka riigiga maksude osas ja monopolidega elementaarvajaduste eest küsitavate hindade osas kauplema?
Tore on kommentaariumist sama tädi anonüümselt jäetud killukestest lugeda, et meie riik kubiseb lõngade hulgiladudest ja hinnad on seal erakordselt sõbralikud. Ei maksa sõit hulgilattu mitte midagi ja töö eest vaid miinimumi küsival käsitöölisel on rahaga priisata ja aegagi rohkelt käes, et ühistranspordist hüljatud kohta Eestis toodetud lõnga järgi sõita.
Juba aastaid kurdavad aga need viimased lambakasvatajad, kes meie riiki üldse alles jäänud on, et neil ei ole villa ja nahka mitte kuskile müüa. Ei tea, miks küll? Äkki Eestis lihtsalt ei ole enam villavabrikuid ja nahaparkijaid? Tundub tõesti kummaline, et Maalehe ajakirjanik seda ei tea.
Kui nüüd kindalõngale saadagi poole tonni pealt suur soodustus, ütleme, et kohe 5% nagu meil suurte allahindluste puhul tavaks, siis lõpptoodangu hinda see ikkagi oluliselt 6 eurole lähemale ei vii, sest üllatus-üllatus, käsitöö lõpphinnas on oluliseim komponent tööaeg!
Laadal „tulu teenida tahtes“ tuleks järgiandmisi teha just selle osa arvelt ehk kaubelda ostjaga selle üle kui mitu nahka oma seljast oled nõus ära kinkima.
Ei saa rääkida mingist tuluga kauplemisest kui ostja tahab neeru saada ja loodab silma võrkkesta juurde kaubeldes 90% soodustust saada. Tõesõna…