Alguses mõtlesin, et võib-olla on Maalehte ainult üks lammas (must) tööle juhtunud, tänast jätkuartiklit lugedes ja eriti selle tasulisust nähes tundub, et selle lehe toimetus on osaliselt või tervenisti komplekteeritud sotsiaalsete töökohtadega.

Võib ju seletada n+1 kommentaari, kuidas selle käsitöökinda hinnaga ikkagi on, kuid vaatamata sellele tuleb juba teine toimetaja samasuguse suhtumisega – mõistliku hinnaga kindad.  KUUS EUROT ongi kobrulehe toimetajate arvates õige hind!
Veelgi enam – kui tsiteerida klassikuid – kaheksa eurot on suisa röövimine päise päeva ajal.

Vanarahvas ütles: “Nagu herneid vastu seina”, pidades silmas kellegi pea kaledust. Kuidas aga ühte toimetusse on kokku sattunud terve punt puisema peaga tegelasi, kes ei taju vastutust, et nende kirjatöö suhtumine on osa avaliku arvamuse kujundamisest?
Kas tõesti polnud Kai Simsonist ja Bianca Mikovitšist kedagi paremat enam võtta? Kedagi, kes poleks matematikatunnis lauaplaati kraapinud?
Kedagi, kel poleks KÕIK sõrmed pöidlad.
Kedagi, kel hommikul ikka natukenegi häbi hakkaks enesele silma vaadata kui on naabrimehel püksid jalast ära varastanud.

Või on haritus isegi ajakirjanike puhul tugevalt ülehinnatud?

Et üleüldse mingeid kindaid tegema hakata, võiks olla mingidki vardad. Kuna kuduja pretensioonikas olla ei tohiks ja et kinda omahinda ikka alla viia ning tootmist efffffffektiivsemas teha, lõikab enesest lugupidav kindakuduja enesele mõnest riigivõsast vastava läbimõõduga pulgakesed.
Kuna oksi ja oksakesi võib tasuta korjata, jätame siinkohal varraste hinna kinnaste sisse arvutamata.
Igasugune korralik töövahend on eralõbu.

Lõnga peab vist ikkagi poest ostma, sest isegi kui kuskil on mingi lammas veel karjamaal, siis tema juurde jõudmine ja seljast villa kindajagu lõngaks motiveerimine võib aja- ja vahendihankimisekulu tõttu osutuda pisut tülikaks.

Pood!
Kuna paki koju kätte toimetamisel meite riigis kaubelda ei saa, Eesti Post vist ei taha ka tulu teenida, tuleb hankida pilet Suurhalli juurde ja tagasi, sest mulle lähim lõngapood Liann on just sealkandis. Pikem sõit ning mööda poode tuuseldamine võib osutuda tulukahandavaks, sest ka omavalitsusega ei anna bussipiletihindade üle  kaubelda.
Tunni ajaga käib ära küll. Miinimumtunnitasu meite riigikeses on 1,73 uut rubla.
Ühistransport kah ja 2*0,8= 1,6 euri lisaks nagu nipsti läinud.
Me võime muidugi oletada, et ma olen kaamel või vähemalt loll ja hobune, kelle jaoks meie riigis ju töö mõeldud ongi, siis ma toon näiteks 100 kindapaari jagu ehk 10 kg lõnga ära.
Transpordikulu 0,016 nagu nipsti. Ja ajakulu nagu polekski – alla minuti kindapaari kohta hinnaga 0,0173 euri.

Nüüd siis ostame lõnga.
Kuna Lianni kodulehel ei ole Eesti päritolu Aade lõnga väljas, aga ma tean, et seda on tolles poes müüdud ja kilo maksab laias laastus 25 eurot ning kaubelda ei saa ka 10 kilo juures, siis võtame need asjaolukesed praegu arvesse.
Kinnastele läheb ligikaudu 100 g , seega Kai Simsoni nimeliste kinnaste lõnga peale kulutame meiekesed 2,5 eurot.

Et toa soojakskütmise peale mitte liigselt raisata, sest ka energiamüügimonopolid pole eriti kauplemisaltid  ja ikka optimeerida ja optimeerida, siis tuleb kududa õues. Praegu on küll küllalt krõbe, aga kästööline ei tohi enese tervise vastu nii nõudlik nüüd ka olla.  Mõelgu sellest suurest tulust, mida ta järgmisel laadal enesele välja kaupleb!

Veel enne kudumist oleme seega 6 lubatud eurost juba 2,53 eurot tuuri pannud. Jääb 3,47 euri ehk /1,73 siis ligikaudu 2 tunniga peakski kindapaari valmis saama, et kuu lõpuks oleks miinimumpalk, mida teenides ei ole ühelgi inimesel perele võimalik iga päev tervislikku söögikraami ette tõsta, nagu maast leitud!

Oot, aga sotsmaks? Teab keegi kedagi , kes teab kedagi käsitöölist, kes jaksab riigiga kaubelda?
Mardilaada platsimaks? Oli seal kauplemisruumi?
Kokku teevad need tubli miinimumpalga lisaks, seega tuleks vähe käbedamini kindapaar valmis kududa, noh nii tunnikesega või kiiremini. Nagu masin. Et laadal ikka tulutoovat hinnakauplemisruumi ka  oleks.

P.S. Väidetavalt oskab Kai Simson kududa. Ilmselt on tal rohkem kui põhiharidus, seega võiks ta osata arvutada. Eeldatavasti saab ta klaviatuuritagumise eest ka palka.
Ma arvan, et Eesti Ajalehed AS võiks tulu tahtmise korral pisut selle tädi palganumbri üle kaubelda.
Kuna lihtsama kindapaari koob kiirem kuduja tööpäevaga ja sellele ajakirjanikule tundub normaalne 8 tunni eest saada palka 6 eurot miinus materjal, siis võiks ju küll tekkida küsimus, et kas parem see kui mitte midagi.  Kai Simson on ilmselt nõus rõõmuga kauplema selles osas kui palju töötegemisele peale maksta, kuid enamus käsitöölisi aga elatubki oma tööst ning neil ei pruugi olla tasuvat töökohta, kus teenida see pealemakstav summa. Suurem osa peab lisaks veel ise sotsiaalmaksu maksma, seda ei ole teinud riik/tööandja juba nende eest nagu külaseltsi vanaemade/palgaliste ajakirjanike puhul.

Kas ajakirjanikul saab tõesti olla  nii väike silmaring ?

EDIT:  Vaatamata laiale vastukajale ning puust ja punaseks selgitustele, kirjutab Kai Simson kommentaariumis ( 81+): “—-miks ma otsisin 6-euroseid kindaid. Otsisin seetõttu, et olin seotud kindla limiidiga palju võin neile kinnastele kulutada. Ma pole kordagi väitnud, et soovisin osta 18 euroseid kindaid selle raha eest või nagu kõik arvavad, et tahtsin kirikindaid selle raha eest. Ei tahtnud. Mina soovisin leida selles summas kindaid (täpsustan, et kolm paari) olenemata sellest, kas need on käsitsi või masinkootud. Ja õnneks tänu ühele entusiastlikule müüjale ma need ka sain.”

Punaselt ja puust veelkord – Ja õnneks tänu ühele entusiastlikule müüjale ma need ka sain.

Ja mina, lollike, olen alati imestanud, kuidas ometigi saab toimida varastatud asjade turg!
Haridus ja õppimisvõime on üle hinnatud. Väga tugevalt.

Ootused olid muidugi kõrged!
Mitte, et ma poleks kahtlustanud, et kapuutsi all on ilmselt samuti hallitus ja tekstiilselt sisemiselt osalt  see teatavasti vabatahtlikult ära ei tule, ikkagi mõtlesin, et äkki.

Ühesõnaga läks siis sissevaatamiseks ja üllatus oli pehmelt öeldes halb. Keegi oli enne mind seal kolistamas käinud, ühtteist klambrilööja ja maalriteibiga räpakalt parandanud. Hea, et veel makrofleksi polnud kõik kohad täis plöristatud .

Hetkeks käis peast läbi mõte, et kallis kooliraha ja homme on prügipäev, aga siis sai uudishimu ja tehatahtmine minust võitu. Kiskusin klambrid välja ja tirisin maalriteibid maha ning hindasin seisu uuesti.

Võtan ette!

Kummardus maani siinkohal kõike lõngaks ketravale Monikale, kes mind hea sõnaga meeles pidas ning kellelt ma ka selle foto rehitsesin ja ühtlasi suur tänu kogu seltskonnale, kes mind meite bussiga Lindora laadalt koju tagasi lubas sõita.

Niisiis SilverCross. Praeguses  mõistes juba vanaaegne luksuslik lapsevanker, mis on Ühendkuningriigis käsitsi tehtud.
Retro lapsevanker. Vintage lapsevanker.
Plekist nagu auto!
Suhteliselt hästi säilinud, müüja sõnul vajab hommepäev tarbimiseks vaid kahte asja.
Vett ja seepi.
Või mida teie mõtlesite?

Algul ma muidugi arvasin, et see on vanem, suurest ahnusest ja googli leviala puudumisest mäletasin selle vankri 50-60 disaini valesti, kuid sellegipoolest pole mul plaan kroksipisaraid valama hakata.
Esimene pääsuke minunimelises  lapsesaamise taaskasutusmuuseumis on olemas

Propääsuke ja inspiratsiooniallikas oli loomulikult see 1910. aasta vanker, mille hind osta.ee-s seisukorda ja taastamiskulusid arvestades terve mõistuse peale hakkas.

Kui te nüüd avastasite, et teitel on ju  korviga Zekiwa aastast ligikaudu 80-90 kuuri all vedelemas ja teil oleks uute asjade paigutamiseks pisut ruumi vaja, pidage mind hea sõnaga meeles, ma tulen viin selle kola minema. Mehhanismid võiksid töökorras olla ja korv terve. Pleekimist ja katteriiete rebenemist pahaks ei pane.

Tasa ja targu ikka, vaatame,  mis saama hakkab, onju.

Lõng BBB Merinos Extra vihis, 100g/1400m, 100% merinovill.
Kulus 76 grammi.
70×180 cm ehk “lubatud” maksimummõõdus, mahtus ka “lubatud” silmade vahemikku  – 8 korda laiusesse, 37 korda kõrgusesse.
Vardad, teades kui palju see lõng venida võtab, keskosas  “lubatutest” veerandi võrra väiksemad.

Sallihull oli muidugi oma blogis hoiatanud, et head nahka sellest esimesel korral tulla ei tõota, aga algaja hukatusliku enesekindlusega on siinmail ennegi hulljulgeid tempe tehtud ning alles pärast mõeldud.
Ikale tehtud Sofia kirjaga võrreldes, mis mul liikus 2 edasi-1 tagasi -põhimõttel rohkem kui kord, oli pajulehekiri peale 9 korda minu muster. Mmmmmmmmmmmõnus, loogiline, matemaatiline ning kuna mul on veel rohelist lõnga, mine tea, äkki saab heaks harjumuseks. Tõeliselt mõnus muster.
Ja muide, kolm kirjakorda sellest sallist on kootud Haapsalus

Olen ise selle salliga nii rahul, et kohe hea meel on homme sall kingituseks kaasas aastataguseid täiesti erilisi sündmusi tähistama minna. 
Teisele päevakangelasele on ikka õlitatud auto ka

P.S. Kui pildistada rohelist salli rohelisel taustal rohelise seina kõrval siis tuleb pilt roheline Lihtsalt niisama, vahemärkuseks, ütlen.

Turundus, ettevõtlus….

Ja siis meitel oli vaja imetoode välja mõelda. Noh, selline, et tegemine konti ei murra, omahind ka sjuuke väikseke ja ühesõnaga.

Minakene inspireerus Tallinna Tehnikaülikoooli matemaatika-loodusteaduste dekanaadi kenadest daamidest, kes kuulanud ära mure, et tudeng elamise ja söögi eest maksmiseks peab ikkagi tööle minema, ajasid maitsekalt värvitud silmakesed imestusest fantastiliselt punni, öeldes:   ” Kas te peate siis kohe iga päev sööma? “

Seega, mu daamid ja härrad, lubage esitleda – tudengilusikas!
Meite riigikese kaasaegne üliõpilane, kelle vanem(ad) suure tõenäosusega ei oma sellist sissetulekut, mis võimaldaks teises linnas elavat last 100% üleval pidada, vajab üliväga kaasaskantavat lusikat, sest vähekasutatav lusikas võib muidu raamatuhunnikute alla ära kaduda, kuid kunagi ju ei tea, millal ja kus süüa saab!

Roostevabast terasest lusikas on kena kaelaehe igale rebasele, kes veel ei tea, mis teda ülikoolis tegelikult ees ootab.

Tee juba õppelaenupäeval investeering tulevikku ja hangi Ieska tudengilusikas oma koduülikooli värvides lipsukesega näitamaks kõigile, et tudengi puhul on söömisvajadus tugevalt ülehinnatud.

Kuna söömiseks tudengil ju raha vaja ei ole, siis toetatagu nii hädavajalikku ületarbimist majanduskasvu.

Hind ainult 5 eesti uut rubla!

Kiirusta nagu ikka

Ogre 2/28, lumivalge.
80×175,  sest kiirustamise käigus võtsin äärepitsile valed vardad ja lihtsalt ei veninud rohkem.
Kaalu ei tea, läbi sõrmuse mahtus ilusti.

Tuleb vist tunnistada, olles tutvunud vahepeal haapsalu sallikudumise raketiteadusega (ja-ja, me hakkame siin kambakesi ja tasapisi uut temaatilist blogi netiavarustesse kolkima!) polegi vist õigust öeda, et on haapsalu sall. Raamat ei loe midagi! Alati leiab keegi, et just tema käes on tõemonopol, just tema koob neid ainuõigeid ja kõik teised on labased vannabiid, kes leiva suunurgast ära kiskuda tahavad.

Aga vahet ju tegelikult pole kui lõhki see juuksekarv parajasti on. Tulemus on ilus. Nii tulevase omaniku moodi – rahulik ja pisut romantilinegi.
Ja mina õppisin töö käigus kuduma. Kõik see 5st-5 ja nupu kõrvale õhksilm ja. Oli ikka harjutamine. Tagasi võtma ei pidanud õnneks ridagi, mõni üksik silm pistis ainult jooksu ja selle sai ka suurema verbaalse vägivallata õigele kohale tagasi.

Seega, ma kavatsengi mõnede äri- ja koolitushuvide peale õlgu kehitada ja koon ikkagi edasi. Sõltumata sellest, et need võivad kahe sajandi tagust autentsust taga ajades olla hoopis haapsalu stiilis pitsrätikud, sest see sõrmuselugu polegi nii oluline kui see, et on õpitud meistrilt ja lõng on naturaalvalge LAMBAvillane Bulgaariast ja vardad on sirelist.

Olen täiesti kindel, et kui lõngavärvitööstus oleks sallide alguspäevil olnud stilettodes ja meremehed koju toonud kitsede, usside kui ka laamade lõnga, siis nendest kootud pitsrätikud oleks supelsakstele samahästi müünud.
Noored tädid, kes kooliajal kuulutasid, et nemad küll nii vaeseks ei jää, et käsitööd teha on aastaid hiljem nõus seda tehtut ostma küll. Aga nad ei kanna enam peenvillaseid ruudulisi kleite ja lindikestega kapotmütsi, mille juurde naturaalvillane pitsrätik oli kena küll. Nad tahaks võib-olla midagi silmavärvi, huulepulga või kaasaegse pidukleidiga sobivamat, sest aeg on edasi läinud ja valik on palju suurem kui jahedal suveõhtul Haapsalus promenaadil paar sajandit tagasi.
Kas tõesti on kole ketserlus pisut turunõudlusega kohaneda? Mitte, et kohe naftast peaks hakkama salle tegema, aga värvi ja kiu osas võiks ju pisut järeleandmisi teha kui põhimõtted (suurus, ripsiread ja eraldikootud äärepits) siiski alles jäävad?
Või ma ka ei tea.

Ahnitsesin siin just usside toodetud lõnga kokku, lähen silitan teist ja koon mõne pitsrätiku juurde.
Vot hakkaski nii meeldima!

Aga edevus ei anna ju oodata!
Olles saanud vastused oma kõige põletavamatele küsimustele 5st 5 ja parempidiselt nupu kokkukudumise teemal, vaatasin, et enne haapsalu salli tantsu jääb aega kõvasti üle, et mis oleks kui …
Pidades perekonnanõukogus välkkoosoleku sai selgeks, et kaotada ei ole midagi.

Laua äärde istudes jõudsin juba 10x kahetseda – olin mina ju tõelise raskekahurväe hulka sattunud.
Päike pleekis ka lagipähe, käed värisesid nii, et raske oli algusesilmuseid üles luua.
Mustrile peale kaedes olin esimese hooga kindel, et lisaks varrastele, murrab see ka paar kaelakonti ära.
Olin mina ikka enesele röögatu apsu ette võtnud!
Edasi ma ei kuulnud midagi, ma ei näinud midagi – ainuke mõte oli mahtuda aega ja mitte end harutamisega otse ilmarahva silme all lolliks teha.
Ma ei näinud ju vardaid esimest korda, teavas hoidku onju.
Mingil hetkel oli küll paranoia, et n rida allpool on kindlasti n+1 viga tehtud, sest seda mustrit polnud ma ju enne näinud. Olla teine oktoobris ilmuvas rätiraamatus muidu olemas.
Huh!
Aega mahtusin!
Aga haapsalu salli legendi etenduse ajal kaamerat käes hoida küll ei suutnud.
Läksin müürivahe kohvikusse minakest toiduga lohutama.
Haapsalu salli tants oli muidugi ilus ja kuna enne seda jäi kaamera ette üks mõnus väike valge koer, siis olin juba tagasi omas elemendis.
Ma ei katkestanud – järelt ma ei andnud võitluseta alla ja kõik on lõppkokkuvõttes päris ok.

Meite peres oli aga näha, et õige pea võib saabuda suure purustusjõuga orkaan – kellelegi oli muljeid liiga palju saanud. Aga kuna ma tahtsin ikka näha, kes võidab ja võitjast pilti teha, siis püüti viimased jõuvarud kuidagi lõpuspurdiks koondada.
Püha ürituse nimel ja kui juba nii palju offfreid on toodud jne.
14 osavõtjat.
Tänukirjad 14, 13, 12 loendan ja vaatan, et maakera kuursaali ukse taga väga kõvasti ei väriseks.
Eripreemiad ja möllu.
Kedagi veel pikali joostud ei ole. Õnneks. Kuigi üks üleväsinud udusulenupp hoogsalt poognaid võtab.
Publiku auhinna võidab nii kõva tegija – võitja, olen raudselt veendunud. Raudselt.
Oot, aga minu osalemist näitav paber? Äkki ma ei kuulnud ja pandki tähele?
Ainult 2 osalejat ongi ju üles lugemata.
Kuursaali ukse tagant on kosta kuidas kaldtee metalne pind mu lapse meelt lahutab.
II preemia.
Kas on võimalik, et mina olen võitja?
Appi, mina olengi võitja!!!
Püüan mitte nutma hakata.
Vähene sotsiaalsus lööb üle pea vuhinal kokku.
Peaasi, et ma ei unustaks kummardada sallimeistritele.
Ma ei suuda uskuda!
Mina olengi selle aasta udupeenike sallimammu!!!

Aitäh Haapsalu sallimeistritele tunnustuse eest!

Ja kui ma ükskord olen 42 km ja 195 meetrit lõnga salliks kudunud, siis äkki saan ka meistriks?

Hetk hiljem, vaadates, et pidu sai läbi, otsustas meite rokk-staar vägeva kontserdi kasuks.  Me pidime in corpore kiirkorras ebaviisakalt minema kaapima, sest muidu oleks lisaks maakera värisemisele ka suur jupp taevast alla kukkuma hakanud.

Aga ma oleks nii tahtnud jääda.

Ma olen nüüd ju sallimammu

Algselt pidi muidugi küll 1 hoopis teise mustri ja värviga sall nö. jaanipäevakingiks valmis saama, aga liigestest lahtine aeg ei motiveerinud mind enam kuidagi ning kerisin juba alustet asja lõngaks tagasi.

Aga, et näe, kuna meeldima hakkas see pitsikudumine, siis nüüd on hoopis meite Ikal oma haapsalu sall – ise valis mustri, ise valis värvi.
Sofia kiri ei jäänudki mulle meelde, vaatasin lõpuni raamatust. Nii raske kiri oli, et tagasivõtmisi oli rohkem kui n korda. Kirumist loomulikult ka.
Aga kuna jaanipäev ei oota, siis ei olnud mul aega pirtsutada ja asja pooleli paremaid aegu ootama ka jätta. Jaanipäevaks haapsalu sall  oli nii oluline lihtsalt!

Kommilugu ise on selline:
Oma esimese kingiks kootud haapsalu salliga kolistasin ma teatavasti ämbrit ning pidin talle uue kodu otsima. Kodu ta leidiski, õnneks väga kiiresti ja sõitis sinna šokolaadikommide karbis, mille mu Norrast tulnud sõber lähimast tee peale jäänud Selverist külakostiks kaasa oli toonud.
See karp sobis pähklikooreks nii hästi!
Tõin järgmine päev elukohajärgsest poest uued kommid. Pintseldasin ära ja panin esimese pääsukese sinna hoiule.
Ja kui tulnukaspruudi sall valmis sai, läks seegi teele samasuguses tumedate šokolaadikommide karbis.
Vahepeal kogusin ma niisama karpe, sest lõnga, teatavasti, olen ma vägevalt kokku ahnitsenud.
Kui siis Ika sall valmis sai, tuli lapsel geniaalne idee – tema tahab ka sallile kommikarpi, aga seda sinist, piimašokolaadi oma. Sallikommid võib ise ära süüa

Kuubikukiri, eriti nupulise eraldi kootud äärepitsiga.
Ogre 2/28 tumepunane
75×175 cm
100 grammi
Mahub läbi sõrmuse.

—
Ammu-ammu, kui meitel käis siin mingi Monika-nimeline tibi iseloomu näitamas ning mitte üks tsirk ka ei lennanud otsustas 1 sõber siiski jälle 7 maa ja mere taha minna.
Karmis kõrbekliimas on õhtud terrasil, teadagi, jahedavõitu ja minukene lükkas samal õhtul vardale 131 sallisilmust.
Tegelikult muidugi oli see kuubikukiri mind õige mitu head aega enne välja valinud ning poest hüppas ise näppu ka vastav kogus selleks ainsana mõeldavat värvi peenvillast lõnga.
7 sõbrasalli projekti oli nüüd vaja vaid inimest, kes tõesti tahaks, et ma talle sellise salli kooksin.
Ja juhuseid, teadagi, ei ole.

Esimesest reast alates tahtsin ma seda salli teha. Mõnus, ilus, pehme, sobivaks kohendatud harmooniline muster.
Ei ainsati tagasi harutatud rida!
Ainult 1 lahtiläinud keskosa nupp 1368st ja seegi õnnestus täiesti ilma vandumiseta üles tagasi võtta.

Ja nagu mulle on alati inspireerivalt mõjunud need küünlavalgel ja väikse veiniga kohtumised nii ootasin ma hetke kui sall on valmis.
Ma teadsin, et tulemus on palju parem kui arvan.
Ja ongi!
Ning tulnukaspruudil (alien fiancé ) on nüüd võimalus terrassil tähtsaid jutte rääkides ühendada midagi vana (traditsiooniline haapsalu sall) ja midagi uut (uuema aja muster ja tumepunane värv).